... lapitekk valmis ja sisse pühitsetud!
Jää jumalaga rosolje sees peet,
Kaaruka küla aastapäevapidu on peet'!
Ise ka imestan aga kogemata kukkus üle mõistuse vahva üritus ja täitsa vahva lapitekk välja.
Alustangi oma reportaazi viimastest päevadest, teki kokkupanekust.
Tekk tuli päris suur. Natuke isegi liiga suur. Mul polnud nimelt nii suurt kohta, kus seda tekikolakat vatiinile panna. Põrandad, tuli välja, on liiga väiksed mu majas. Oligi siis nii, et rullisin pool tekki kokku, teise osa sättisin vatiinile. Siis rullisin teise poole kokku, lohistasin poja kaasabil teki teisele poole tuba ja panin teise poole vatiinile.
Kinnitasin kogu kupatuse nööpnõeltega ja algas teppimine. Siin hoiatan kõiki oma ametiõdesid: ärge kasutage seda linast riiet niimoodi nagu mina seda tegin! See materjal on jube-jube raske! Ilus on ta muidugi, kindlasti on ta paljudele lapitehnikuile kiusatuseks aga noo puht füüsiliselt raske materjal. Mul oli seda õmmeldes hea meel, et kunagi on ka massõmbluses töötatud ja keevitajate töörõivaid õmmeldud. See oli ju kah selline tugev ja raske materjal nii et pükse sai kahe-kolmekesi ja harjavarrega ümber pööratud. Tollal sai seda tööd kirutud küll aga näe, praegu kulus kogemus marjaks ära.
Kõige keskmine teppimisrida saigi käsitsi tehtud. No lihtsalt ei mahtunud enam masina alla ära. Nööbid õmblesin sinna.
Muideks, minu isiklik idee oli küll nii, et teeme kogu teki käsitsi ja seltskonnaga aga külaprouad hakkasid kätega vehkima selle jutu peale, et no siis teeme mitu aastat seda tekki. Ok, üldsus oli rääkinud. Ja nii ka jäi. Tekk sai valmis ja et ikka rohkem põnevust oleks sai tekk enne peo algust külamajja veetud, rulli keeratud ja nööridega kinni seotud.
Nii raske tekk, et mitu korda tuli kolinal alla enne kui leidsime kinni sidumiseks õige mooduse ja ta üles saime.
Jaaa pidu läks käima! Meil oli seal Lembit Pau, kes pilli mängis ja olid täitsa korralikud prouad, kes laulsid (kahjuks ei saanud neist head pilti) ja oli ka aastapäevale kohane käesurumine. No nii lõbusat käesurumist pole enne näinud! Tants, laul, tort ja praad. Lisaks veel üllatuskülalistena ajakirjanduse rahvas: "Järva teataja"-st ja "Maalehest" Ja külavanem veel kartis, et esinemiste eeskava saab kesine!!! No kutsu ajakirjanik pidusse ja nalja saab nabani!
Ja nii saigi Kaaruka küla lapitekk esitletud. Nüüd on ta valmis ehk jälle üks lapitekk on sündinud! Aitähh kõigile osalejaile, tublidele õmblejatele ja tikkijaile! Tänu teile tekkis siia ilma üks oma looga lapitekk, kus igal väiksemalgi lapil on samuti oma lugu. Üks suur ja raske tekstiilist ajalooraamat.
Tekk on valmis, pidu on peetud ja läbi lumehunnikute ja -aukude ruttu kodu poole.
PS.: See pole veel kõik! Loomulikult järgneb veel üks osa sest noid üksikuid lappe tuleb ju veel pisut näidata ja kiita.
