teisipäev, 15. detsember 2009

Vana moodi teppimisest asjaosalise pilgu läbi

Mul ikka veab! Kolistasin mööda netti, nagu ikka, lapiteemalisi radu ja sattusin Kukupai blogisse ja leidsin, et käsitsi teppimine raamil ei olegi veel absoluutne ajalugu! Järgnev jutt siis kopitud Kukupai blogist:

Vatitekid

Vaatasin oma vatitekki - ilmselt hakkab selle aeg ümber saama. See on siis viimane nendest, mis mu vanaema omal ajal õmbles.
Vanasti magati talviti ikka paksu vatiteki all. Meie pere tekid olid kõik vanaema näputöö.
Ega see tekiõmblemine midagi keerulist olegi. Poest tuli koju tuua sobiv kogus riiet, algul sits, hiljem ka juba atlass-siid, mitu pakki õmblusvatti, mõned rullid nr.20 õmblusniiti ja pakk sobiva pikkusega nõelu. Teravad käärid ja sõrmkübar olid mu vanaemal veel sõjaeelsest ajast (ja need on mul tänaseni alles, käärid kasutusel, aga sõrmkübar on liiga suur ja ajan ilma läbi). Veel läks vaja pikka joonlauda ja rätsepakriiti (selle puudumisel käis õhukesekskulunud seebitükk kah).
Esimese õhtu töö oli teki raamile panemine. Tekiraam olevat olnud mu vanavanaisa enda kätetöö. Kaarjatele jalgadele toetus kaks otsalauda, samuti kaarjad, keskel poom, mis seda kaadervärki koos pidi hoidma, ning kahel pool ümarad puud, mille ümber tekk keriti. Kummagi tekipuu küljes oli paks lõuendiriba, nende külge õmmeldi tekimaterjal kinni. Ja otsalaudade pool olid veel puust treitud hammasrattad, mille abil siis tekipuud fikseeriti.
Ühest servast õmmeldi tekipooled lõuendi külge, siis hakati nende vahele vatti laotama. Seda tuli teha korralikult, et tekk ikka ühtlase paksusega tuleks. Kui puudevahe täis sai laotud, keriti see ühele puule ja täideti järgmine osa, nii seni kuni kogu teki pikkus täis sai. Siis õmmeldi ka teine tekiots lõuendi külge.
Järgnes peen töö - joonlaua ja kriidi abiga veeti riidele teppimisjooned. Kogenud tekiõmblejana teadis vanaema juba peast, kui suured ruudud peavad tulema, et kogu tekk ühtlane oleks. Minu osa oli joonlaua teist otsa paigal pidada.
Ja algaski teppimine - iseenest üks tuim ja tüütu nõelaga torkimine. Aga mulle meeldis neil tekiõmblemise õhtutel vanaema kõrval istuda ja tema jutte kuulata. Vahel lubati mul endalgi natuke nõela-niiti käes hoida, seda küll siis, kui polnud tellimustöö. Ja kui raamitäis tepitud sai, tuli valmis tekiosa puule kerida ja uuele osale jooned märkida. Ei mäletagi täpselt, aga ega üle nädala ühele tekile kulunud küll.
Pärast teppimist, kui tekk juba raamilt maha sai võetud, tulid veel ääred kinni õmmelda korralikult ühtlaste pistetega. Nurgad pidid teravad jääma, et tekk ikka ilus oleks.
Teised tekid on kõik ära kulunud, aga üks seisab mul veel ema juures. See on mu kahe vanaema ühine kingitus - isapoolne vanaema Tartust kinkis imeilusa tikitud atlassvaiba ja emapoolne vanaema siis õmbles sellest mulle teki. Tekk sai nii ilus, et ei raatsinud teda niisama voodisse pannagi. Ehk leidub sellelegi kunagi väärikas kasutusviis.

Kommentaare ei ole: